PÜHAPAIKADE RÜÜSTAMISE PÕHJUSED

 

Eestis on kaardistamata 4000 ajaloolist looduslikku pühapaika, millest ca 2000 asuvad metsades. Puuduliku õigus- ja halduskorralduse ning vähese uurituse tõttu on ohustatud tuhanded metsamaal asuvad looduslikud pühapaigad. Pühapaiku vahetult kahjustava metsade majandamise käigus toodetud metsamaterjali aastane maht ulatub kümnete tuhandete tihumeetriteni.

  • Looduslikud pühapaigad moodustavad metsamaa pindalast kuni 0,59%
  • Igal aastal hävitatakse ja rüvetatakse Eestis metsade majandamise kaudu kuni 600 ha hiisi ja teisi looduslikke pühapaiku
  • Pühadest metsadest raiutakse igal aastal kuni 50 000 tm puitu
  • RMK osa on selles vastavalt 90 ha ja 25 000 tm
    Arvutused on tehtud Maa-ameti ja TÜ looduslike pühapaikade keskuse poolt valminud looduslike pühapaikade kaardikihi andmete ja aastaraamatu “Mets 2015” põhjal

 

Ebamäärane õiguslik seisund

Muinsus- ja/või looduskaitseseaduse alusel on Eestis mingil määral kaitse all ca 500 looduslikku pühapaika. Ligi 250 neist asuvad metsamaal ning on metsatööde tõttu ohustatud. Kuivõrd Eesti seadustes puudub loodusliku pühapaiga mõiste, siis ei ole need kaitstud terviklike sakraalobjektidena, vaid leiavad kaitset kitsalt arheoloogilise (materiaalse) pärandina, või loodusväärtusena.

Maardu hiie raie. 04.2011, Ahto Kaasiku foto

Pühapaikade ebamäärane õiguslik seisund põhjustab ühiskonnas asjatuid vastasseise. See pidurdab regionaalarengut, takistab pühapaikade ja nendega seotud vaimse kultuuripärandi kaitsmist ja taastamist ning tekitab probleeme põlise loodususu traditsioonide järgimisel.

  • Sageli on kaitse all vaid osa pühapaiga maa-alast, nt üks kivi, või allikas suuremast hiiest
  • Arheoloogiamälestisena kaitstavate pühapaikade kinnistuid müüb riik enampakkumistel, sealhulgas metsafirmadele ning on kooskõlastanud seal muu hulgas lageraieid
  • Raielubade menetlemisel jäävad kaitstavad mälestised halduskorralduse süsteemse vea tõttu sageli tähelepanuta

Olemasolevad siseriiklikud seadusaktid reguleerivad ajaloolistesse looduslikesse pühapaikadesse puutuvat üldjoontes, kuid ei käsitle neid terviklike looduslik-kultuuriliste mälestistena, mis on seotud rahvusliku mälu ja kultuuri säilimisega. Looduslike pühapaikade hoidmist raskendab oluliselt seegi, et täpsemalt on reguleerimata vaimse kultuuripärandi kaitse.

 

Alarahastus ja ohustatus

On tähelepanuväärne, et viimase 10 aasta jooksul on riik toetanud kirikute renoveerimist läbi erinevate meetmete 20,4 miljoni euroga ning mõisaparkide renoveerimiseks on eraldatud 7,4 miljonit eurot, samal ajal kui looduslike pühapaikade esimese arengukava rakendamiseks eraldas riik kõigest 0,29 miljonit. Sellestki suurem osa oli Riigikogu liikmete katuseraha, tänu millele said inventeeritud 4 kihelkonna pühapaigad.

  • Tartu Pauluse kiriku renoveerimine maksis ligi 7 miljoni eurot: sama raha eest saaks läbi viia üle-eestilised põhjalikud pühapaikade uuringud ja selle tulemusel inimestele tagasi anda 4000 pühapaika

Üle-eestilisi täiemahulisi pühapaikade uuringuid takistab Maavalla Koja ja SA Hiite Maja esindajate sõnul raha ja valitsejate poliitilise tahte puudus. Riigikogu liikmetega, poliitikutega ja ametnikega kohtudes on pühapaikade spetsialistidele öeldud, et looduslike pühapaikade uurimine ja kaitsmine peaks toimuma laste ja õpetajate arvelt ning et selliseks tegevuseks polevat kusagilt raha võtta.

Ometi oli looduslike pühapaikade teise arengukava eelarveks planeeritud vaid 6,2 miljoni eurot ja selle rahaga oleks saanud 6 aasta jooksul teostada üle-eestilised pühapaikade uuringud. Sellegipoolest pole riigivalitsejad leidnud tänaseni raha täiemahulisteks pühapaikade uuringuteks, kaitseks ja väärtustamiseks, eraldades samas kümneid miljoneid eurosid  kirikute, mõisate ja mõisaparkide toetuseks.

Vaatamata huvigruppide poolt esitatud korduvatele ettepanekutele, ei ole Eesti Vabariigi üheski seaduses fikseeritud loodusliku pühapaiga mõistet. Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet on seni olnud vastu pühapaikade regulatsiooni täpsustamisele Muinsuskaitseseaduses. Seetõttu kahjustatakse pühapaiku jätkuvalt Muinsuskaitseameti ja Keskkonnaameti kooskõlastuste alusel.

Lisaks sellele on enamik looduslikke pühapaiku ka Maamaksuseadusest tingituna äärmiselt ohustatud. Riigi suunamisel ja heakskiidul majandatakse ja kahjustatakse looduslikke pühapaiku massiliselt, sest Vabariigi Valitsuse määrus 23.10.2008 nr 155 (RT I 2008, 46, 260) Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord ning Maamaksuseadus ei võimalda määratleda loodusliku pühapaiga maad üldjuhul sotsiaalmaana ning ei võimalda seda vabastada maamaksust. Seetõttu on looduslike pühapaikade maa sihtotstarbeks maatulundusmaa, mille eesmärgiks on ergutada maa majandamist – st pühapaikade kahjustamist ja hävitamist.

 

Emaläte Taevaskojas. Emalätte koopa varing. 2013.

Riigikogu toetusrühm, arengukava ja pühapaikade kaardistamise vajadus

2011. aasta 2. mail kogunes esmakordselt Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühm, et aidata kaasa hiite ja teiste looduslike pühapaikade säilimisele ja väärtustamisele. Eriliselt on pööratud tähelepanu Maardu hiiemetsa lageraide juhtumile ning looduslike pühapaikade arengukava rakendamisele: selleks on korraldatud Riigikogu loodus- ja kultuurikomisjonide ühisistung, konverents, mitmeid koosolekuid ja kohtumisi. Koostööd on tehtud selle valdkonna peamiste esindajatega: Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse, Hiite Maja SA, Maavalla koja, Kultuuriministeeriumi ning Muinsuskaitseametiga.

  • 2.05.2011 asutatud toetusrühma juhtisid IRLi fraktsiooni liikmed Tõnis Lukas, Juku-Kalle Raid ning Annely Akkermann. Toetusrühma töös osalevad kõikide fraktsioonide esindajad, asutamisel oli selles 17 liiget.
  • 5.06.15 ehk peale 2015. aasta Riigikogu valimisi moodustati teist korda Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühm. Looduslike pühapaikade toetusrühma esimees on Lauri Luik ja aseesimees Artur Talvik. Toetusrühma kuuluvad Krista Aru, Eerik-Niiles Kross, Kalvi Kõva, Madis Milling, Mart Nutt, Märt Sults, Tanel Talve, Terje Trei ja Rainer Vakra.

Looduslike pühapaikade arengukava 2015-2020 järgi on looduslikud pühapaigad…

  • …loodusliku välisilmega paigad ja maastikud, millega seostuvad ohverdamisele, ravimisele, palvetamisele vm religioossele tegevusele viitavad folkloorsed, arheoloogilised, ajaloolised, etnoloogilised vm andmed
  • Tegemist on eriilmeliste objektidega. Looduslikeks pühapaikadeks võivad olla metsad või puuderühmad, üksikud puud, allikad, jõed, ojad või erinevad maastikuvormid nagu kivid, künkad, orud ja pangad
  • Ajaloolised looduslikud pühapaigad võivad olla nii kompleks- kui üksikmälestised
  • Kompleksmälestised hõlmavad teatud maa-ala, mille piires võib eristada konkreetseid usulise või rituaalse tähendusega üksikmälestisi (nt pärimuse või toponüümide põhjal erilist tähendust kandvad puud, allikad, kivid, vared või lohud hiiealal)
  • Maa-alana määratletud mälestiste puhul hõlmab loodusliku pühapaiga mõiste ka maastiku pinnavorme, seal paiknevaid üksikobjekte ja taimestikku

Pühapaikade kaardistamine säästueelarvel

  • Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus ja Hiite Maja SA-se poolt on kaardistatud täies mahus Eesti ca 110 kihelkonnast 4 kihelkonda: Muhu, Juuru, Põlva ja Võnnu kihelkonnad. Võrdlev väikesemahuline eeluuring on tehtud Hargla, Räpina, Kanepi, Kambja, Nõo ja Tartu-Maarja kihelkonnas
  • Riigihanke korras ja säästu eelarvega osaline uuring on läbi viidud Harju maakonnas
  • Uuringute käigus saadud andmete põhjal on võimalik Eestis hetkel fikseerida kokku vähemalt 4000 ajaloolist looduslikku pühapaika, lisaks mõnisada ristipuude kohta
  • Hetkel on Eestis kaardistatud kokku ca 900 pühapaika
  • Pühapaikade uuringute läbiviimisel ja nende kaardistamisel on väga oluline roll ja seos põliselanikel: tänu neile on võimalik maastikel üles leida ja inventeerida kuni 80% pühapaikadest
  • Pühapaikade uuringutega on kiire, kuna igal aastal lahkub meie hulgast inimesi, kes veel teavad ja mäletavad, kus pühapaigad asuvad

 

Rahvusvaheliste ja siseriiklike kohustuste eiramine

Eesti riik on ühinenud mitme rahvusvahelise leppega, mille sisu looduslike pühapaikade osas tegelikult ei täideta.

  • Riigikogu on ratifitseerinud “Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni” (RT II 1995, 10, 53), mille kohaselt kultuuri- ja looduspärandi mis tahes objektide kahjustumine või hävimine tähendab maailma rahvaste ühisvara hukutavat vaesestumist. Konventsioon rõhutab riigipoolse rahalise toetuse vajadust kultuuri- ja looduspärandi väljaselgitamiseks, kaitseks, säilitamiseks, populariseerimiseks ja edasiandmiseks järeltulevatele põlvedele. Konventsiooni objektiks liigituvad ka Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad.
  • 2006. a alguses kiitis Vabariigi Valitsus heaks “Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni” (RT II 2006 19, 51), mille preambulas on viited inimõigusi käsitlevatele dokumentidele, eelkõige 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioonile, 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile ning 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile. Konventsioon rõhutab vaimse kultuuripärandi tähtsust kultuurilise mitmekesisuse edasiviijana ja säästva arengu tagatisena, samuti vaimse kultuuripärandi ning ainelise kultuuri- ja looduspärandi tihedat omavahelist seotust, mis tuleb eriti ilmekalt esile ajalooliste looduslike pühapaikade puhul.
    • Artikkel 1. Konventsiooni eesmärgid on:
      1. kaitsta vaimset kultuuripärandit;
      2. tagada austus asjaomaste kogukondade, rühmade ja üksikisikute vaimse kultuuripärandi vastu;
      3. tõsta kohalikul, riigi ja rahvusvahelisel tasandil teadlikkust vaimse kultuuripärandi ja selle hindamise tagamise olulisusest;
      4. pakkuda rahvusvahelist koostööd ja abi.
  • 2008. aastal kiitis Eesti riik heaks Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) juhendi, mis käsitleb looduslikke pühapaikasid põlisrahva looduskaitsealadena, mida tuleb kaitsta ajaloolisi tavasid järgides. 2011 a tõlgiti juhend eesti keelde. IUCN-i järgi on looduslikud pühapaigad inimkonna vanimad kaitsealad. Eesti riik ei ole siiani täitnud IUCN-i juhendit ja laseb ohustatud maailmakultuuripärandil hävida.

Lisaks sellele kinnitas Kultuuriministeerium 2008. aastal esimese looduslike pühapaikade arengukava “Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine. 2008-2012”.

  • Arengukava lk 3 ja 4. “Selleks, et tagada looduslike pühapaikade ning nendega seotud kultuuriliste, looduslike ja sotsiaalsete väärtuste säilimine, taastumine, taaselustamine ja kasutamine, on asjassepuutuvate probleemide süsteemne lahendamine riiklikul tasandil vältimatu. Eesmärgi saavutamiseks on vajalik toetada looduslike pühapaikade õigusliku regulatsiooni täpsustamist, uurimismetoodika väljatöötamist, looduslike pühapaikade inventeerimist ja vastava andmekogu loomist, valdkonda populariseerivaid tegevusi, looduslike pühapaikadega seotud maaomanike ja -valdajate nõustamissüsteemi loomist ning pühapaikade säilitamiseks vajalike toetusmeetmete väljatöötamist ja rakendamist.
  • Arengukava peamisteks sihtgruppideks (kasusaajateks) on looduslike pühapaikade omanikud, kohalikud omavalitsused, eesti traditsioonilise loodususu tavade järgijad ja uurijad, pärandkultuuri, looduse- ja ajaloohuvilised ning ühiskond tervikuna. Arengukava elluviimise tulemusena peaks tõusma teadlikkus looduslike pühapaikade väärtuslikkusest ja laienema võimalused nendega seotud usuliste ja kultuuriliste traditsioonide jätkamiseks ning nende loodushoidlikuks külastamiseks. Looduslike pühapaikade ja nendega seotud traditsioonide väärtustamine on eelduseks sellele, et võetakse ette konkreetseid samme nende säilimise tagamiseks.”
  • Arengukava üks eesmärke oli kaardistada pühapaigad 1/3 kihelkondadest.
  • Arengukava rakendamiseks loodi Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus. Arengukavas ettenähtud tegevuste teostamisel osalesid Hiite Maja SA ja Maavalla Koda.
  • Arengukava rakendamist kontrollis Muinsuskaitseamet ja selle juurde moodustatud arengukava juhtnõukogu, kuhu kuulusid: Kultuuriministeerium, Põllumajandusministeerium, Keskkonnaministeerium, Siseministeerium, Haridusministeerium, Tartu Ülikool ja Hiite Maja SA.
  • Arengukava aruanne asub aadressil: https://www.flaj.ut.ee/sites/default/files/fl/arengukava.pdf
  • 2015.a. jaanuaris kinnitas kultuuriminister U. Tiidus uue arengukava “Looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine. Arengukava 2015-2020”

 

Keeruline olukord rahvusvahelisel puiduturul

Ka metsaomanikud, -majandajad ja audiitorid on Eesti riigi valitsejate ja ametnike tahtmatuse tõttu pandud rahvusvahelisel puiduturul väga raskesse olukorda. Olukord, kus riik lubab looduslikke pühapaiku majandada ja hävitada ei vasta tegelikuses rahvusvahelise teadliku tarbijaskonna ootustele, keda esindavad Eestis PEFC ja FSC.

  • FSC Eesti ehk MTÜ Hea Metsanduse Koda on alates oma loomise momendist teinud kõik selleks, et kaasata võimalikult palju erinevaid huvigruppe FSC riikliku metsastandardi välja töötamiseks. Läbi sellise avatud ja tegeliku kaasamise on saanud FSC Eesti tegevusse panustada keskkonna, kultuuri ja metsade majandamisega seotud asutused, kogukonnad, omanikud ja ettevõtted.
  • Avatus ja kaasatus võimaldab paremini tagada FSC põhimõtete sisulist rakendamist Eesti metsade majandamisel.
  • FSC nõuete järgimisel on väga oluline kohaliku kogukonna õigused ja nende ressursside kaitse. Metsamajandaja peab austama põliselanike ja kohalike kogukondade seaduslikke, tavaõiguslikke või traditsioonilisi õigusi metsaressursside majandamisel ja kasutamisel.
  • FSC peab kultuuripärandi hoidmist ja säilitamist metsamaadel väga oluliseks, mis on Eestis otseselt seotud põlisrahva ja kohalike kogukondade huvidega ning võimalusega järgida oma põliseid tavasid.
  • Praegu jõuab looduslikest pühapaikadest raiutud puit kontrollimatult puiduturule, mis ei ole kooskõlas FSC põhimõtetega.
  • Hetkel ei saa Eestis ühegi langetatud puu kohta kinnitada, et see ei ole pärit looduslikust pühapaigast. Kaardistamata pühapaikadest raiutud puidu saatus on teadmata. Samuti pole teada, kuidas on töödeldud, turustatud ja kasutatud riikliku kaitse all olevatest pühapaikadest raiutud puitu.
  • FSC sertifikaate väljastavad audiitorfirmad ja sertifikaate omavad RMK ja eraettevõtted sisuliselt valetavad rahvusvahelisele ostjaskonnale, kuna tegelikuses ei ole võimalik järgida (enamus pühapaiku on kaardistamata ja kaitse alla võtmata) ega täita endale vabatahtlikult võetud rahvusvahelisi kohustusi.
  • PEFC metsamajandamise sertifikaat näitab, et metsaomanik majandab oma metsi keskkonnasõbralikult ja säästlikult ning täidab metsamajandamise standardi nõudeid sh jälgitakse metsas toimuvaid arenguid, seistakse selle eest, et uus metsapõlv kasvama saaks, jälgitakse metsade tervislikku seisundit ning säilitatakse loodusliku mitmekesisust.
  • PEFC sertifitseerimise märksõnadeks on veel sotsiaalsete, kultuuriliste, keskkonna ning majanduslike hüvede hoidmine ja säilitamine. Samuti annab PEFC sertifitseerimine võimaluse tarbijal valida keskkonnasõbralikult majandatud metsast saadud puittooted.
  • PEFC sertifikaat annab metsaomanikele  eelise keerulises majandusolukorras, kus puidu pakkumine ületab nõudluse. Igapäevaselt maksavad erinevad puidu kokkuostjad PEFC sertifitseeritud puidu eest 0,5-1 eurot tihumeetri pealt lisaks.
  • Selle rahvusvahelise metsamajandamise sertifikaadi all toimub teadlikult looduslike pühapaikade majandamime ja hävitamine.
  • PEFC Eesti ega PEFC sertifikaate väljastavad audiitorfirmad pole läbi viinud sisulist kaasamist. PEFC Eesti ei ole kordagi pöördunud looduslike pühapaiku uurivate ja kaitsvate asutuste, huvirühmade ega eestkostjate poole, et ühiselt arutada, kuidas hoida ja kaitsta meie rahva jaoks väga olulist kultuuripärandit.
  • PEFC sertifikaadi kaudu toimub rahvusvahelise teadliku tarbijaskonna eksitamine.