METS KUI KULTUURI KESE

 

Mets on ajast aega olnud eestlaste ainelise ja vaimse kultuuri kese, andes tooni nii rahvaluules kui loodusega arvestavates eluviisides. Viimastel aastakümnendatel toimunud talumetsanduse hääbumise käigus marginaliseeruvad üha enam ka heaperemehelikud metsandustavad ja traditsiooniline looduskäsitlus.

 

Eestlased nimetavad end sageli „metsarahvaks“. Enese identifitseerimine ümbritseva keskkonna kaudu on omane inimestele üle kogu maailma ning selles kajastub väga vana ja loomulik arusaamine endast kui ümbritseva elukeskkonna osast. Eestlane on olnud metsarahvas, sest ta on sõna otseses mõttes elanud keset laasi ning rajanud oma põllud samuti metsade vahele. Seepärast tekitab ka viimase aastasaja ning eriti viimaste aastakümnete jooksul intensiivistunud metsamajandus, millega kaasnevad laialdased lageraied ning heade metsamajandustavade rikkumine, rahva seas süvenevat vastumeelsust.

 

 

Linnupesad puruks, ristipuud mööbliks

Mastaapsed, metsatraktoritega teostatavad lageraied hakkavad inimestele juba kultuuriliselt põhjustel vastu, eriti veel, kui rikutakse metsamajanduse põliseid tavasid nagu loomade- ja lindude pesitsusaegne raierahu või looduslike pühapaikade traditsioonilise puutumatuse rikkumine.

Ajaloolised looduslikud pühapaigad ehk hiied, pühad puud, allikad, ohvrikivid, ristipuud ja muu selline on Eesti rahva ajaloo ning kultuuri oluline osa, ilmestades läbi sajandite meie looduskeskkonda ja kultuuriruumi. Pühapaigad moodustavad ainulaadse mälestiste rühma, milles väljenduv mitmekihiline ja keerukas kultuuripärand sisaldab nii looduslikke kui ka materiaalse ja vaimse kultuuri tahke, ajaloolisi, arheoloogilisi, usundilisi, folkloorseid, etnoloogilisi ja keskkondlikke väärtusi.

Tegemist on meie vana pärimuskultuuri olulise ja olemusliku nähtusega, mis on aastasadade kestel inimesi väga mitmekülgselt mõjutanud. Eesti looduslikud pühapaigad kujutavad endast laiemal taustal silmapaistvalt erilist ja haruldast nähtust, sest õhtumaises kristlikus Euroopas on samalaadsed pühapaigad ja nendega seotud kultuuritraditsioon enamasti hääbunud.


Pühapaikade rüüstamine kui laialt levinud nähtus

  • Looduslike pühapaikade eksperdi Ahto Kaasiku arvutuste kohaselt hävitatakse ja rüvetatakse Eestis metsade majandamise kaudu igal aastal kuni 600 ha hiisi ja teisi looduslikke pühapaiku. Pühadest metsadest raiutakse igal aastal kuni 50 000 tm puitu, kusjuures Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) osa on selles vastavalt 90 ha ja 25 000 tm. Kaasik on pannud kokku põhjaliku ülevaate looduslike pühapaikade rüüstamisest Eestis. Käsitletakse ligi kaheksakümmet käesoleval sajandil toimunud hiierüüstamist, andmaks avalikkusele aimu selle pretsedendi ulatusest ja iseloomust.

 

Metsamajandusliku kultuuri allakäik

Liigintensiivse majandamise tõttu kannatavad lisaks ajaloolistele looduslikele pühapaikadele ka pärandkultuuri objektid, näiteks metsa sisse ehitatud kiviaiad või vanad talukohad. Kannatab ka üldine metsamajanduslik kultuur.

Meie kultuurile omaseid loodushoidlikke tavasid võib näha keskkonnakasutust tasakaalustavate ning ühtlasi kultuurilist eneseteostust ja moraalset rahulolu pakkuva traditsioonilise ellusuhtumise väljendusena. Seepärast ei pea ka metsamajandajad võtma lindude ja loomade pesitsusrahust kinni pidamise praktikat piirangu vaid normaalse metsamajandusliku praktikana.

Säästvad majandamispraktikad aitavad hoida meie keskkonnakorraldust jätkusuutlikuna ning kujundavad inimeste väärtushinnanguid, varustades meid tervikliku maailmapildiga, milles puud ja metsaelustik on üksteise, keskkonna ja lõpuks ka inimeste enestega lahutamatus seoses.


Lindude ja loomade pesitsusrahu rikkumised

  • Praegu väheneb Eesti metsalinnustik ornitoloogide andmetel igal aastal kümnete tuhandete linnupaaride võrra, milles on märgatav süü just pesitsusperioodil tehtavatel raietel ja hooldustöödel. Linnustiku kaitse ei ole ainult kohaliku tähtsusega, vaid globaalne teema, kuna suur osa pesitsevatest lindudest on rändlinnud ning nende halb käekäik mõjutab kogu maailma liigirikkust. Mõnikord jõuavad linnud pärast metsamajanduslikku tegevust enestele uued pesad punuda ja kurnad muneda, ent suvisel ajal hukkuvad sageli ka elusad linnupojad. Ehkki keskkonnaamet kutsub metsaomanikke üles raierahu pidama, leidub neidki, kes seda väidetavalt majanduslikel põhjustel teha ei soovi. Üldist raierahu pole aga kehtestatud, kuna looduskaitseseadus keelab metsaloomi kahjustada ning riigi sõnul peakski see seadus hoidma loomad kaitstuna.

 

Linnud hukkuvad raietes, vanarahvas hoiatab lauludes

Tegelikult teavad kõik metsamehed, et osa metsalinde kevadsuviste raiete käigus hukkub. Teatakse sedagi, et sellistest raietest loobumine aitaks tõkestada juurepessi levikut kuusikutes ja männikutes. Ka talveperioodil varutud puidu kvaliteet on oluliselt parem ning lisaks sellele kahjustab külmunud maaga tehtav raie tunduvalt vähem pinnast. Metsateadlane Ivar Etverk on suvist raiet nimetanud üheks metsa seisundile kõige ohtlikumaks töövõtteks**, aga ometi laseb riik rasketel harvesteridel aasta läbi metsades möllata, ehkki soojal ja märjal ajal tehtud raiete käigus hävib alusmets sageli täielikult ning kogu metsamuld küntakse läbi nagu adraga.

Ka traditsiooniliselt on meie maarahva raietööde aeg olnud eelkõige talvel, kuna kevad, suvi ja sügis olid mitmesuguste põllumajandustööde päralt – eelkõige külvi, heinateo ja lõikuse ajad. Lindude tapmisega seostub hulgaliselt vanu laule, ütlemisi ja lugusid, mis kõik sellise tegevuse hukatuslike tagajärgede eest hoiatavad. „Kes linnupesi lõhub, selle lööb pikne maha!“ hoiatati Rakveres. Viljandis jälle kõneldi, kuidas linnupesade lõhkumine ja noorte puude rikkumine on mõlemad ühesugused suured ja andeksandmata patud. See on aga vaid raasuke linnukaitset puudutavast pärimusest, mida kõneleb kogu Eesti rahvasuu.

 

Peremetsad ostetakse üles, talud asenduvad tehastega

On mitmeid põhjuseid, miks eestlased taasiseseisvumisjärgselt oma metsadest on võõrdunud või miks kultuurne metsamajandamine marginaalseks on taandunud. Kui vaadata statistikat, siis näeme metsaomandi järk-järgulist koondumist füüsiliste isikute ehk põliste maaperemeeste käest juriidilistest isikutest suurettevõtete kätte, kel on majandada sadu, tuhandeid või kümneid tuhandeid kordi rohkem metsi ning kelle kontakt ja side hallatava maaga on kodumetsa keskel põlvkondade viisi elavast ja sõna otseses mõttes oma koduressurssidega majandavast taluperemehest kordades nõrgem.


Metsaomand liigub taluperemeestelt firmade kätte

  • 2008 aastaks olid firmad kokku ostnud 207 100 ha endisi põliseid talumetsi ning 2016 aastaks juba 430 300 ha ja aasta-aastalt see pindala suureneb
  • 2008 aastal oli talumetsaomanike omandis 766 300 ha talumetsi ning 2016 aastal ainult 664 300 ha ja aasta-aastalt see pindala väheneb
  • Uuri lähemalt: Erametsaliidu kunagise juhi Toomas Lemmingu probleemikaardistust Metsanduse arengukava 2030 protsessis (lk 8)

 

Välismaistel firmadel vähene side siinsete metsadega

Sageli ostavad meie metsi kokku välismaised ettevõtted ja varustajad, kellel puudub igasugune side siinse maa ja meie sotsiaalse olukorraga. Maainimesed, kes on regionaalse surutise sunnil ja elu maalt linnadesse koondumise tõttu juba sotsiaalsesse kitsikusse sattunud, ei pea sageli muutunud olukorras ning metsa kokkuostjate lakkamatute müügipakkumiste survel vastu ning müüvadki neile põliselt kuulunud maad maha. Firmade ja tööstusele toorme kokkuostjate kätte jõudes lähevad talumetsad seejärel tehnokraatliku, tööstusele orienteeritud majandamise alla. Selliste tendentside peatamiseks ja tagasipööramiseks on meil vaja lõpetada väikemetsaomanike olukorda parandada, kuna praegusel ajal on füüsilistest isikutest, väikese maaomandiga metsaomanikud, kes suurtesse ühistutesse ei kuulu või neis väga tegevad ei ole, suurtest, kümnete või isegi sadade tuhandete hektariliste metsaomanikega võrreldes ebasoodsas olukorras.

 

Lahendused: looduslike pühapaikade täielik inventeerimine ja riikliku kaitse alla võtmine, talumetsaühistute tegevuste soodustamine, tasakaalustatum regionaalareng, sealhulgas soodsamad tingimused väikeettevõtlusele, üleüldise neljakuise raierahu kehtestamine ühes riikliku metsandusmudeli sellele vastava ümberkorraldamisega jms.

 

Loe lisaks:

METS KUI ELUKESKKOND
METS KUI TERVISE TAGAJA
METS KUI OSA VEE RINGLUSEST
METS KUI MAJANDUSRESSURSS
METS KUI KLIIMA REGULEERIJA
METS KUI ISIKLIK JA ÜHINE OMANDUS
METS KUI JULGEOLEKU ALLIKAS
METS KUI HUVIDE RISTUMISPUNKT

 

Seotud teemad: