METSAELUSTIK

 

Miks puude istutamine ei taga liigirikkuse säilimist?

Metsade tervisliku seisundi hindamisel on üheks kõige olulisemaks näitajaks liikide olukord. Enamik Eesti ohustatud liikidest on seotud just metsaelupaikadega. Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Uudo Timm on liigilise vaesumise peapõhjusena nimetanud intensiivsest metsamajandamisest tingitud puurinde vaesumist ja metsade noorenemist.

Kui raiutud metsade asemele ka istutatakse uued puud või toimub muul moel metsade uuenemine, siis on need ökoloogilises mõttes ikkagi noored metsad. Paljud liigid vajavad eluks metsi, mis on arenenud metsana rohkem kui üks metsapõlv. Kuigi varasemale metsata maale on kasvanud juurde uusi metsi, siis ei mõelda sellele, et need metsad on ökoloogilises mõttes ikkagi noored.

Liigiline vaesumine

Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogide poolt 2016. aastal avaldatud uuringud näitavad, et intensiivne raie ohustab üha enam ka meie metsade elustikku. Kõige ohustatumad on vanades kuusikutes elunevad puiduseened, kellest mitmed kalduvad juba Eestiski olema haruldased ja elama vaid põlismetsades. Paraku on nende seente näol tegemist nii-öelda lipuliikidega ning järjest enam halveneb ka teiste metsataimede, -loomade ja -lindude olukord.


2016. aasta alguses avalikustas Eesti Ornitoloogiaühing värsked andmed, mille kohaselt kaob Eestist 60 000 linnupaari aastas. Ornitoloogide hinnangul näitab pikaajaline haudelindude seire isegi väga tavaliste metsalindude, näiteks inimestele hästi tuntud tutt- ja salutihase, leevikese, siisikese ja mitmete teiste arvukuse vähenemist.

Liikide arvukust on mõjutanud nii otsene metsade raie kui ka selle kaudsed mõjud. Näiteks suuremate metsamassiivide killustamine on olnud halb must-toonekurele ja metsisele, metsakanaliste ja teiste tavapäraste saakobjektide vähenemise tõttu on oluliselt kahanenud aga ka meie põliste metsaliikide kanakulli ja kassikaku arvukus.