12.-13.08.2017: EMA LOODUSLAAGER

 

Metsasõbrad kohtusid Läänemaal, Taebla ja Ridala valla piiril asuvas eksootilises talumajapidamises. Tallinna Ülikooli õppejõud ja tegevbioloog Tõnu Ploompuu on soetanud endale sinnakanti paarkümmend hektarit metsamaad, majandades seda isikliku kontakti kaudu ja püsimetsanduse tõdesid silmas pidades. Lisaks veel ka puisniite ja sood. Metsamaa ääres asuvate talumajapidamise varemete peale, mille ainsaks asustatuse ilminguks Ploompuu sinnakolimise ajal olid metsistunud punase tikri ja sõstrate põõsad, on mees nüüd oma kätega ja isiklikust metsast varutud palkide või muu materjaliga (näiteks pillirooga katuse jaoks) väikese maja ehitanud. Söögi valmistamiseks on ehitatud turvaline lõkkeplats, maitserohelise ja värske kraami tarbeks rajatud mõnus peenramaa ja isegi väikene kasvuhoone.

Esimesel õhtul tutvustas Ploompuu, kes tunneb ümberkaudseid metsasid nagu oma viite sõrme, paari tunni pikkuse ekskursiooni käigus põnevamaid puid, kelledest teadis rääkida nii mõndagi huvitavat. Juba otse bioloogi maja ees kasvab u 150 aasta vanune metsik õunapuu, mis on seest täiesti tühjaks mädanenud ning peaaegu pooleks pragunenud, ent kannab ometi ohtralt saaki. Laagri lõpus toimunud talgutel üritasime puud ka veidi toestada, et see paremini ajale vastu peaks.

Aga ka teistesse talu ümbruse puudesse suhtub bioloog nagu oma vanadesse semudesse, märgates nende heitlusi tormide või haigustega või muid kasvamise iseärasusi. Ümberkaudsetel vaestel, liiga savistel ja kõvadel, poolloodusliku ajalooga maadel leidub kõiksugu kummalisi puuvorme, näiteks üle kahesaja aasta vanune tamm, mis on kasvult ometi nagu noor puu, kääbusvormina kasvanud mänd, kes hoolimata ligi poole sajandini ulatuvast vanusest ületab vaevalt meetri jagu maa pinnast, 1967. aasta tormis ära murdunud kask, mille okstest on tema tüvele uued puud kasvanud ning palju teisi kurioosseid metsaelanikke.

Pühapäeval toimus samuti kaks pikemat metsaskäiku ning ühine vabas vormis arutelu. Ploompuu näitas lähedusse jäävat lanki, mille raiumisel on läbi viidud osav pettus ning raiutud metsandusmõistetega mängimise teel lubatavast 7 ha suuruspiirangust rohkem kui 2 ha võrra suurem lank. Keda see lugu täpsemalt huvitab, sellele saab Tõnu Ploompuu täpsustavat info anda.

Külastasime veel mitmeid lanke, näiteks sellist, mida Ploompuu küll raiesmikuna heaks näiteks tõi, sest seal oli täitsa võimalik käia ning metsalised said ohtralt kasvavatest põldmarjadest ja metsmaasikatest kõhu täis süüa. Kahjuks kaasnes raie enesega inetu lugu, sest seal on maha võetud üle 1000 lapseeas tamme, kes läksid nüüd lihtsalt hakkepuiduks. Päästa õnnestus nende hulgast vaid sadakond. Tõnu Ploompuu saab vajadusel ka selle loo kohta täpsustavat infot anda.

Kõnealuse juhtumi puhul saab tõmmata nukra paralleeli hiljaaegu Tallinnas, Hiiule rajatud saja tamme pargiga, mis peaks tähistama peagi saabuvat Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva. Neid kitsale raudteeäärsele alale kokku surutud kiduraid noori taimi, mille istutamine ja kahe aasta pikkuseks hoolduseks kuluv 40 000 eurot (400 eurot puu kohta) kaetakse Tallinna Keskkonnaameti vahenditest, ei kompenseeri kümnendikkugi nendest tammikutest, mis praeguse intensiivse metsandusmudeli ja erametsamaadel vohava raieanarhia tõttu brutaalselt hävivad.

Teise metsaskäigu ajal külastasime ka lähedalasuvat Kadarpiku haigrukolooniat. See külastus haakub ka Metsa-Abil käsil oleva looga, nimelt Teraksemäe haigrukoloonia päästmisega, sest Kadarpiku koloonias toimus kuus aastat tagasi lageraie, mille käigus hävitati palju 130-pealise koloonia pesapuid (kuhu kuulus lisaks hallhaigrutele 6-10 paari hõbehaigruid, kes on Eestis seni ametlikult registreerimata liik, ehkki teda on märgatud siinmail juba vähemalt seitsme aasta jooksul). Kuna lageraieala kõrvale jäi metsa veel alles, siis oli koloonial õnneks võimalus sinna kõrvale üle kolida, et ei tuleks lahkuda kodukohaks kujunenud maadelt. Nüüd, kuus aastat hiljem seda lanki ja selle kõrval asuvat kolooniat külastades võis näha, et langi pinnas on kevadeti ja suviti puu otsas asuvatest pesadest välja sadavate väljaheidete tulemusel lausa üleväetatud, nii et erinevalt ümberkaudsest maastikust kasvavad seal pooleteise-meetrised nõgesed, tugev reieni taimestik ja viljakad punased leedripuud. Nende puude puhul, kuhu haigrud üle on kolinud, juhtis Ploompuu laagriliste tähelepanu tõsiasjale, et haigrute väljaheidete tõttu ei kasva seal all enam taimi ja aja jooksul kuivavad sellise üleväetamise tõttu ka pesapaikadeks olevad puud. Seda kõike nähes ja kuuldes sai veelgi selgemaks, et Teraksemäe haigrukolooniat peab lageraie eest kaitsma, sest see on igas mõttes parem – nii haigrutele kui metsale –, kuna haigrud jäävad juba asustatud paika ning toimetavad seal, mitte ei ole sunnitud kolima ning hõivama uut vana kuusikut või muud eluks sobivat paika.

Üks laagris osalenud haigrukoloonia eestkõnelejatest rääkis, et Lääne-Euroopa riikides ei viida lindude kolooniates kunagi raieid läbi. Tegemist olevat üldtunnustatud tavaga, mille rikkumine kellelegi isegi pähe ei tule. Eurooplastele annab selline tegevus signaali eelkõige kultuuritusest ja matslikkusest, mida neil on väga raske mõista. EMA loodab, et meil õnnestub haigrukolooniat omavale metsaomanikule, kellele kuulub lisaks sellele lapikesele haigrumaale veel tuhandeid hektareid metsa, et see paar hektarit on mõttekas nii lmetsade, lindude kui ühiskonna hüvanguks säästa.

Laagris osalesid ka Arvi Sepp ja Toivo Sepp, kes on seotud Paluküla hiiemetsade ja nende kaitsmisega ning kelle ürituse edenemisele loodab EMA tulevikus õla alla panna. Toivo rääkis meile looduslike pühapaikade probleemist üldisemalt ning vajadusest luua uus kaitsekategooria, mille järgi võetaks kaitse alla näiteks Paluküla hiiemäega sarnaseid objekte. Arvi osutas tõsiasjale, et hetkel soovitakse looduslikku hiiemetsa majandada selliste võtetega, mis on tegelikult vajalikud vaid majandusmetsas.

See osutus juhib meie tähelepanu üldisele eksitusele praeguses Eesti metsamajanduses – üha suuremat pindala katvaid majandusmetsasid, mis on inimese poolt rajatud ning seetõttu üheealised ning haigustele vastuvõtlikumad, võetakse universaalsete metsanduslike standarditena. Tegelikult on loodusmetsad, mida iseloomustab eelkõige eriealisus ja liigirikkus, istandikest hoopis vastupidavamad – kuna nad pole inimese intensiivse majandustegevuse tõttu tekkinud, siis ei vaja nad ka edasist nö harimist, vaid suudavad iseseisvate looduslike kooslustena toime tulla. Tegemist on eriealiste ja liigirikaste ökoloogiliste, nö isemajandavate koostustega. See teeb meie viimased säilinud loodusmetsad eriti oluliseks.