12.10.2017: EMA VASTUS KESKKONNAMINISTRILE

 

Kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks vastus Keskkonnaministeeriumi avalikule pöördumisele

Meie: 12.10.2017

 

Keskkonnaminister Siim Valmar Kiisler

Keskkonnaministeeriumi kantsler Andres Talijärv

Keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar

 

Pöördume teie poole ajendatuna Keskkonnaministeeriumi eilsest pressiteatest, milles minister Siim-Valmar Kiisler avalikkusele sedastas, et meie MTÜ õhutavat ühiskonnas tüli ja vaenu, sest oleme palunud haldus- ja ringkonnakohtult abi, saamaks võimalust puidurafineerimistehase planeerimisotsuste tegemisel juba eos osalised olla. Ministeeriumi teade tuli meie ühendusele teatava pettumusena, sest sai selgeks, et hoolimata peaaegu terve aasta väldanud katsetest Keskkonnaministeeriumiga ühist keelt leida, pole ministeerium meie kommunikatsioonikatsete eesmärki mõistnud. Seepärast proovime selgelt ja argumenteeritult selgitada, miks meie ühendus on otsustanud puidurafineerimistehase vastu kohtusse minna ning miks me ei leia, et oleksime avalikkuse ees valeandmeid levitanud.

 

Järgneva kolme punkti kaudu valgustame teid meie kohtusse pöördumise tagamaadest, selgitades EMA tekkimise tausta, tegevust ja eesmärke ning meie ühenduse seisukohti seoses puidurafineerimistehase Eestisse rajamisega.

1) Meenutagem, et kõigepealt kogunesid säästva metsanduspoliitika eest seisvad inimesed Keskkonnaministeeriumi ette möödunud aasta 16. detsembril. Kokkutulnud avaldasid meelt uue metsaseaduse muudatuse vastu, millega sooviti langetada kuuskede raievanust viljakates kasvukohatüüpides, aga ka üha intensiivistuva metsanduspoliitika vastu laiemalt. See kuupäev sai ühtlasi EMA ametlikuks sündimise päevaks.

Hiiglasliku puidurafineerimistehase plaanidega tuldi esimest korda avalikkuse ette mitu nädalat peale seda, kui toimus rahvakogunemine Keskkonnaministeeriumi ees, kus esitati ühiskondlik tellimus säästvamale metsanduspoliitikale. Tellimuse tungivust toetab ka tõik, et elav metsandusteemaline debatt vältab veel nüüdki, kümme kuud hiljem, ning enamik selle kriitilisema poole peal osalejaid pole EMA ega teiste keskkonnaorganisatsioonide liikmed, vaid esindatud on tõepoolest lai ring erinevaid huvigruppe. Seega on oluline, et enne, kui tehasele hakataks otsima sobivat asukohta, leitaks vastus küsimusele, kas selline tehas on üldse Eesti ühiskonna ootustega kooskõlas.

Est-For Investi eestkõnelejad Margus Kohava ja Aadu Polli on algusest peale rõhutanud, et tehas ei too kaasa raiemahtude suurenemist, aga sama kaua on EMA katsunud Keskkonnaministeeriumile, Rahandusministeeriumile ja puidurafineerimistehasega seotud ettevõtjatele selgitada, et raiemahtude kasv polegi meie kõige suuremaks mureks. Ettevaatlikuks teeb hoopis tõsiasi, et väga suure puiduvajadusega tehase üle langetatakse otsust paralleelselt uue metsanduse arengukava ette valmistamisega. Ilmsesti survestab see raiemahtusid seniseks jätma, samal ajal kui säästva metsanduse pooldajad leiavad, et viimase arengukava jooksul toimunud üleraiumise kompenseerimiseks tuleks kehtestada nö kompenseeriv arengukava, mille tulemusel järgneva kümnendi raiemahtusid hoopis langetataks, et meie loodus ning metsavarud saaksid vajalikul määral taastuda. Selgitame siinkohal värskele keskkonnaministrile Siim Valmar Kiislerile, kes metsandusvaldkonnas alles üsna põgusalt tegutsenud ning kelle pealiskaudsed teadmised seega andestatavad on, kompenseeriva arengukava vajaduse tagamaid.

Säästva metsanduse pooldajate aktiveerumisele ja EMA koondumisele eelneb enam kui kümme aastat süvenenud lõhe keskkonnateadlikuma ringkonna ning tööstushuvide esindajate vahel. Selle faktoloogiliseks kinnituseks on nende aastate jooksul avalikus ruumis tehtud avaldused nii Riigikontrolli, teadlaste kui rahvaesindajate poolt, mille EMA oma koduleheküljel viimase kümne aasta metsasündmuste kronoloogiaks on ühendanud: http://www.liikumine.ee/ajalugu.html. Süveneva rahulolematuse põhjuseks on olnud vana metsa käekäigust huvitatud osapoole süvenev veendumus, et puidutööstuse huvisid Eesti metsaressursile arendatakse ülejäänud huvide – nii ökoloogiliste, sotsiaalsete kui majandushuvide – arvelt.

Seda tõsiasja on kinnitanud mitmed viimastel aastatel Eestis avalikustatud teaduslikud uuringud, mis kinnitavad intensiivse metsamajanduse rolli meie taime- ja loomariigi liigirikkuse vaesustumisel. Näiteks võib tuua Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogide poolt kõigest paari kuu eest rahvusvahelises teadusajakirjas „Forest Ecology and Management“ avalikustatud uuringut, millest ilmnes, et lageraied hävitavad parimates mustikametsades saagi mitmekümneks aastaks. See on vaid üks näide otsesest negatiivsest sotsiaalmajanduslikust Eesti inimestele, mida Keskkonnaministeerium praeguses metsamajandamispraktikas eirab. Viimase kümne aasta jooksul on teadlased seostanud intensiivse metsanduspoliitikaga lendorava kadumist, mitmete seeneliikide üha haruldasemaks muutumist, linna- ja loomariigi liigilist vaesustumist jms. Korduvalt on viidatud rohealade ruumilise planeerimise puudulikkusele meie metsanduspoliitikas, sest raiete läbimõeldud planeerimine tagaks märgatavalt paremini meie rohevõrgustiku elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse.

Juba 2014. aastal kirjutas Maaülikooli metsakasvatuse osakonna vanemteadur Raul Rosenvald Äripäevas, et praegu kehtiv metsanduse arengukava hindab meie metsade juurdekasvu üle. „Metsanduse arengukava ei arvesta põhimõttega, et metsaraie peab olema väiksem juurdekasvust. Kava juurdekasvu hinnangu juurde arvestatakse ka metsa jääva puidu maht,“ kirjutas Rosenvald (http://www.aripaev.ee/blog/2014/04/04/metsanduse-arengukava-hindab-juurdekasvu-ule). Kuigi viimaste aastate raiemahud on ametlikel andmetel küündinud ligi 10 miljoni tihumeetrinini või sellest kõrgemale (SMI alusel raiuti 2015. aastal 10,3 miljonit tihumeetrit), näitab Keskkonnaministeeriumi poolt 2013. aastal tellitud uuring “Eesti võimalused liikumaks konkurentsivõimelise madala süsinikuga majanduse suunas aastaks 2050”, et jätkusuutlik aastane raiemaht, mis tagaks püsiva raiemahu ka järgmisteks aastateks, oleks maksimaalselt 8,4 miljonit tihumeetrit aastas.

Praeguste raiemahtude püsimise korral ammendame kiiresti oma metsatagavara ning lisaks hakkab üle 8,4 miljoni tihumeetrise raie korral kahanema Eesti metsade puitu seotud süsiniku tagavara. Selle protsessi läbi muutuvad metsamaad suureks CO2 emissiooni allikaks. Seega pole teadlaste seisukohtadele tuginedes vajalik mitte ainult meie raiemahtude alandamine 8,4 miljonile tihumeetrile, vaid ka intensiivse metsanduspoliitika käigus toimunud üleraiete kompenseerimine. Väärib märkimist, et säästliku piirnormi raames raiumine elurikkuse säilimist veel ei taga. Selle eesmärgi saavutamiseks oleks otstarbekas kahekordistada rangelt kaitstava metsa pindala, valides selleks otstarbeks välja parimad vana metsa potentsiaaliga tükid.

Süsinikupoliitika osas on Eesti endale juba ebameeldivat rahvusvahelist tähelepanu tõmmanud, sest kõigest kaks päeva tagasi kirjutas üle-Euroopalise säästva metsanduse organisatsiooni FERN bioenergia ja kliima kampaaniajuht Hanna Aho Euractivi võrgustikku, et Eesti juhib EL-i eesistujamaana metsanduse intensiivistamise kampaaniat, mille tagajärjel võiksid liikmesriigid karistamatult 10% oma süsinikutalletajatest maha raiuda. See tähendab omakorda, et me ei austa Pariisi kliimalepet. Praeguses globaalses olukorras, kus kliimamuutuste tagajärgi ka Eestis selgelt tunda on, mõjub selline samm kas küünilise või lühinägelikuna. Tegelikult peaks just Keskkonnaministeerium olema selleks institutsiooniks, mis ühiskonna kättpidi jätkusuutmatust mõtteviisist välja juhatab, et ka meie lapsed saaksid kasutada ning nautida kõiki meie maailma hüvesid ja väärtusi.

Seega oleme jõudnud EMA ja puidurafineerimistehase kavandajate metsandusvisiooni olemusliku erinevuseni – Est-For Invest leiab järjekindlalt, et praegused raiemahud on aktsepteeritavad ning nende alusel võib hakata planeerima järgnevate aastakümnete metsanduspoliitikat. Säästva metsanduse pooldajad seevastu leiavad, et praegu kehtiv metsanduse arengukava on olnud Eesti loodusele liiga koormav ja seepärast oleme pannud kõik oma lootused järgmiseks aastakümneks koostatavale metsanduse arengukavale, mille ette valmistamine peaks algama juba järgmisel aastal. Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp lubas EMA esindajatele käesoleva aasta alguses toimunud partnerluspäeval, et kõik metsandusest huvitatud grupid saavad uue arengukava koostamisse kaasatud ning uus ühiskondlik kokkulepe, mis rahuldab kõiki osapooli, saab sõlmitud. Kuna EMA esindajad leiavad, et raiemahtusid tuleks alandada, siis oleks nii investorite, ministeeriumite kui rahva seisukohast mõistlik oodata otsustamisega uue arengukava kehtestamiseni, kuna alles peale seda saab selgeks, kas nii suure puiduvajadusega tehase rajamine Emajõe kaldale on Eesti ühiskonna ootustega kooskõlas.

 

2) Keskkonnaministeeriumi eilses pressiteates leidis minister Kiisler, et pole midagi teada tehase keskkonnamõju kohta, kuna keskkonnamõju hinnangut alles hakatakse koostama. Siinkohal soovime keskkonnaministeeriumile paari sõnaga selgitada, mil viisil üldse teostatakse keskkonnamõjude hindamist kui protsessi ning millised on selleks hindamiseks vajalikud andmed, et ministril tekiks arusaam sellest, millel meie ühenduse seisukoht rajaneb.

Praeguseks hetkeks on Est-For Investi meeskond selgitanud, et hiiglaslik tehas vajab 3,3 miljonit tihumeetrit puitu aastas, kompenseerides selle praegu ekspordiks mineva paberipuu ning puiduhakke arvelt. Kõnealune 3,3 miljonit tihumeetrit on baasiks tehase esmasele keskkonnamõjude hindamisele, sest sellise koguse garanteerimisega planeeritakse järgneva aastakümne metsanduspoliitikat 2011-2020 aastani kehtiva arengukava eeskujul. EMA on aga seisukohal, et kasvav osa ühiskonnast soovib hoopis suurt metsanduslikku ümarlauda, et arutada, kuidas raiemahtude vähendamist kõigile osapooltele võimalikult valutult läbi viia. Seega pole tehase toorainevajaduse kompenseerimine praegu ekspordiks mineva puidu arvelt ühiskonna ootustega otseses seoses, sest säästva metsanduse kontekstis saab esmaseks hoopis raiemahtude kahandamise vajadus.

Lisaks tehase tööks vajalikule puiduhulgale on teada ka tehase tööprotsessiks vajalik pinnavee hulk, mis on kuni 30 m3 valmistoodangu tonni kohta ehk kuni 25,5 mln m3 /a, mida saadakse Emajõest ning mis moodustab ligikaudu 1,3% Emajõe keskmisest vooluhulgast. Keskkonnaamet on muu hulgas märkinud, et keskmise vooluhulga kõrval tuleb Est-Foril nimetada veetarve ka Emajõe minimaalsest veehulgast, kuna keskkonnaloa andmisel peab lähtuma eelkõige sellest. See aga ei muuda tõsiasja, et tehase tööks vajamineva vee hulk on juba praegu teada, spetsiifilistest kasutatavatest tehnoloogiatest sõltumatult. Samuti on teada, et kokku avaldaks tehas mõju kolmandikule Eesti vesikonnast ning kui seal toimuks mingit laadi avarii, siis oleks tegemist rahvusliku öko- ja sotsiaalkatastroofiga.

Teada on ka tootmisvõimsus – selleks planeeritakse keskmiselt kuni 750 000 tonni biotooteid aastas, lõpptoodang läheks ekspordiks ja tehasega kaasneks umbes 200 töökohta. Seega on meil olemas teatavad eeldused, et näha ette koormuse kasvu meie infrastruktuurile ning teha sotsiaalmajanduslikke järeldusi selle kohta, et antud tehasega ei kasuta me mitte ise oma riigi ressurssi, vaid viime seda välja. Lisaks sellele saab selgeks, et peale tehase ehitamist pole selle tööks vajalikku 3,3 miljonit puidutihumeetrit enam kuidagi teisiti võimalik kasutada ning seega peaks enne tehase üle otsuse langetamist esitama olulise küsimuse, kas meie ühiskond eelistab võimalikule mööbli- või muude puidust kestvustoodete valmistamisele hoopis väheväärtuslikuma ja reostavama tselluloosi valmistamist.

Kokkuvõtteks on meie ühendus seisukohal, et juba need andmed on tehasele esmase keskkonnamõjude hindamise tegemiseks piisavad ning ka küllalt iseloomulikud, andmaks ühiskonnale õigus juba eos tehase rajamises kaasa rääkida. EMA on pöördunud Tallinna ringkonnakohtu poole, tuginedes oma määruskaebuses Århusi konventsioonile ja Euroopa parlamendi ning nõukogu direktiivist tulenevale kaebeõigusele, kuna tehase rajamise puhul on kodanikud ja huvigrupid algsest otsustusprotsessist kõrvale jäetud, kaasates üldsust alles asukoha planeerimise protsessi.

Nagu me nii keskkonnaministeeriumile, puidurafineerimistehase kavandajatele kui ka laiemale avalikkusele algusest peale selgitanud oleme, on erinevatele metsandusest mõjutatud huvigruppidele – kelle hulka kuuluvad nii maal elavad inimesed, loodusturismi ettevõtjad, metsaomanikud, jahimehed, seene- ja marjakorjajad, haljastushuvilised, püsimetsnikud, hiiemetsade austajad jpt – tehase asukohast märksa olulisem hoopis küsimus, kas selline tehas üldse vastab tänase Eesti ühiskonna ootustele. Seega tuleks enne tehasele võimaliku asukoha otsimist arutleda ühiskondlikul tasandil hoopis selle üle, milline peaks olema meie järgnevate aastate metsanduspoliitika ning kuidas 3,3 miljonilise tihumeetrilise puiduvajadusega tehas meie metsade ja metsanduse tulevikku selles kontekstis mõjutaks.

Ära märkimist väärib siinkohal seegi, et EMAga sarnase hinnangu on Eestisse planeeritavale puidurafineerimistehasele andnud ka rahvusvaheline vastutustundliku paberitootmise võrgustik Environmental Paper Network, kes saatis hiljuti ühes Eesti ja Baltikumi keskkonnaorganisatsioonidega Est-For Investi projektijuhtidele avaliku kirja. Lisaks meie välja toodud muredele viidati kõnealuses kirjas ka sellele, et tehase rajajad pole lubanud kasutada ainult sertifitseeritud puitu ning märgiti, et Eestis on varemgi tööstuse edendamiseks keskkonnanormatiive leevendatud. Rahvusvaheline võrgustik ega kohalikud keskkonnaorganisatsioonid selletaolist praktikat kordumas näha ei sooviks.

 

3) Oma eilses pressiteates ütles minister Kiisler, et EMA tegevus meenutavat „oma rumaluse ja absurdsuse poolest väga nende eelmist aktsiooni, kus valesid levitades õhutati inimesi elama nädalate kaupa telkides ühe täiesti tavalise hõbepaju all.“ Kahjuks näitab keskkonnaministri avaldus eelkõige seda, et minister pole tegelikult meie MTÜ tegevuse ega eesmärkidega kursis. Kui tutvuda meie kodulehega www.liikumine.ee, siis on võimalik täpsemalt lugeda meie poolt püstitatud probleemistiku olemust ning meie ettepanekuid võimalike lahenduste osas. Pajupuu kaitse oli üritus, mida EMA ei juhtinud, vaid millest osad meist vabade liikmetena osa võtsid või muidu huvi tundsid, samas kui meie metsagrupi kanalit kasutati kohapealse kommunikatsiooni- ja teabevahendina. Peale pajupuu maha võtmist ja viie inimese kinni pidamist pöördusid pajukaitsjad uuesti meie kodanikuühenduse poole. EMA koordinaatorid tutvusid remmelgakaitsjate esitatud asitõenditega ning peale seda, kui sai selgeks, et antud hõberemmelgal tõesti puudus raieluba ning kodanikud seisid paju ees seaduskuuleka asjaajamise kaitseks, siis otsustas EMA neid kohtukulude katmise hüvitamisel aidata ning võttis selle protsessi enese kanda.

EMA otsesel juhtimisel läbi viidud tegevused on olnud teistsuguse iseloomuga kui kõnealune hõberemmelga kaitsmise intsident. Oma kõige olulisemaks seniseks kordaminekuks peame Harku järve äärsete läänemetsade päästmise lugu, kus Keskkonnaamet väljastas valla üldplaneeringuga vastuollu mineva lageraieloa Harku järve läänemetsadele, aga koostöös valla ja kohalike inimestega vaidlustas EMA kõnealuse raieloa ning teavitas asjast ka ajakirjandust. Raieluba peatati ning maastikuplaneeringuliselt oluline haljasala sai päästetud. Sellegipoolest pole me Keskkonnaametit süüdistama hakanud, vaid oleme lootnud, et sellised juhtumid viivad lõpuks tõelise koostöö tekkimiseni kodanike ja ametkondade vahel. Meie ühendus usub, et selline kontakt rahva ja tema esindajate vahel muudaks meie elu reaalselt paremaks ja kindlustaks meie lastele jätkusuutliku tuleviku.

Praeguseks kõige olulisemaks EMA projektiks on Velise jõe hoiuala kõrvale jääva Natura2000 ala piiride laiendamisprojekt sealse veekogumi piires, kuna looduskaitseala kõrval suvel toimunud raiete käigus said tugevasti kahjustada nii veekogu kui eeldatavasti ka kõrvalasuva looduskaitseala väärtused. Enne EMA pöördumist eiras Keskkonnainspektsioon sealses piirkonnas ilmselgeid raierikkumisi, sellegipoolest pole me kõnealusest intsidendist suurt tüli teinud, sest meie eesmärgiks pole mitte ühiskonda lõhestada, vaid Eestimaa käekäiku edendada. Praegusel hetkel tegeleb meie töörühm sealse Natura2000 ala laiendamise projektiga ning teeme selle ettevalmistamisel otsest koostööd Keskkonnaameti kaitse planeerimise büroo ametnikega, kes on olnud väga koostööaltid ning tekitanud meie ühenduses lootust, et koostöö ametkondade ja otsesest bürokraatlikust asjaajamissüsteemist väljapoole jäävate inimeste vahel on võimalik.

Lisaks nendele projektidele on meil käimas veel mitmeid kampaaniaid ja üritusi, mille eesmärgiks pole vähimalgi määral „õhutada tüli ja vaenu“, nagu keskkonnaminister Siim Kiisler eilses pressiteates väljendadus, vaid vastupidi, tuua erinevaid ühiskondlikke huvigruppe läbirääkimislaua taha, üksteisele lähemale, et meie maa tulevikku demokraatliku konsensuse alusel planeerida. Me avaldame lootust, et peale selles kirjas edastatud selgitusi ei kahtlusta härra minister meid enam ebaausates kavatsustes, vaid võtab vastu meie poolt pakutud koostöökäe, lahendamaks tekkinud arusaamatusi ning mitmel pool nn metsasõjaks ristitud olukorda. Kinnitame, et meie ühenduse meelest ei lahenda probleeme mitte võitlus, vaid hoopis ühiskonna kõiki huvigruppe kaasav rahulik ning argumenteeritud dialoog.

Seepärast teeb EMA Keskkonnaministeeriumile ettepaneku suure metsanduse ümarlaua korraldamiseks, kuhu kutsutaks lisaks meie ühendusele ka teisi metsandusega seotud huvigruppe – metsaomanikke, mesinikke, jahimehi, loodusturismi ettevõtjaid, küla- ja maaelu arendamisega tegelevaid seltse, keskkonnaühendusi, erinevate puittoodete arendajaid jt huvirühmasid. Selline ümarlaud võimaldaks pääseda mööda esialgsest võõritusest, mis värskel keskkonnaministril meie ühenduse suhtes on tekkinud, ning selgitada meie tegelikku eesmärki, milleks on kehtiva metsaseaduse aluseks oleva säästva metsandusmudeli rakendamine. Säästev metsandusmudel vajab aga just nimelt kõigi huvigruppide kaasamist ja kõigi huvidega arvestavat dialoogi, tagamaks tasakaalu metsa ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike väärtuste vahel.

Avaldame lootust, et Keskkonnaministeerium ja sellega seotud ametkonnad võtavad vastu EMA kutse rahumeelsele dialoogile, et me saaksime üheskoos leida vajalikud lahendused Eesti metsa abiks.

Lõpetuseks meenutame keskkonnaminister Siim Kiislerile veel sedagi elulist tõsiasja, et kiire linnatempo ja ministeeriumitöö sees elades võib mõnikord tekkida petlik kujutelm, et aega on vähem, kui seda tegelikult on. Metsandusvaldkonnas tegutsedes hakkad aga mõistma, et aasta või kaks, mida keegi kohtuvaidluse tõttu suureks kaotuseks peab, on looduse ringkäiku ja arenguprotsesse jälgides köömes, ning mõnikord saab see, mis esmapilgul näis takistusena, hoopis päästvaks õlekõrreks sündmuste soodsamale edenemisele. Kümme aastat on väikseim ajaühik, millega metsanduses arvestada saab, ning ei maksa unustada sedagi, et mõni samblik ei saa puukoorel enne elutsedagi, kui puu juba üle sajandi vana on. Ja kuigi see samblik võib esmapilgul tähtsusetuna näida, on iga taime- ja loomaliik tegelikult seotud enneolematult mitmekesise ökoloogilise protsessiga, mille saladusi kaasaja teadlased alles õpivad järk-järgult tundma. Oluline on aga meeles pidada, et ka inimene on selle imelise ökoloogilise koosluse osa.

 

Lugupidamisega

 

kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks nimel

EMA üldprogrammi koordinaatorid

Linda-Mari Väli ja Martin Luiga